EPDÜ

Psühhodraama (psyche, meel + drama, tegevus) on koondnimetus grupiteraapia meetodile, kus inimene on ise aktiivselt erinevates tegevustes ja rollides tuues terapeudi ja grupiliikmete abiga meele sees olevad kujutlused ja nn siserollid terapeutilisele lavale. Mõnikord on ekslikult arvatud, et psühhodraama on keeruliste suhete või traumaatiliste sündmuste uuesti läbi mängimine, kuid nii see kindlasti ei ole. Vastupidi, terapeutilisel eesmärgil kasutatakse pigem parandavaid kogemusi, kus on kasutuses nii inimese füüsis kui psüühika, et kogeda meelt ravivaid olukordi nii laval kui reaalsetes suhetes grupiliikmetega.  

Jacob Levy Moreno (1889-1974) poolt loodud psühhodraama on üks vanimatest psühhoteraapiatest, olles andnud mõjutusi paljudele teistele meetoditele nagu näiteks pereteraapia, gestaltteraapia, konstellatsioonid jms. J.L. Moreno oli esimene, kes võttis kasutusele sõna grupiteraapia, mida ta esitles esmakordselt 1932. aastal Ameerika Psühhiaatrite Assotisatsiooni konverentsil, rääkides tööst erinevate sotsiaalsete sihtgruppidega. Kuna psühhodraama ja sellega tihedalt seotud sotsiomeetria meetodi põhifookuses on suhted reaalsetes sotsiaalsetes kooslustes, siis nimetatakse psühhodraamat ka suhete teraapiaks.

Psühhodraama teraapia sobib tööks erinevates kriisiolukordades ja toimetulekuraskutes, suhteprobleemide või emotsionaalselt ebastabiilsete seisundite korral, samuti varase lapsepõlve ja hilisemate psüühiliste  traumadega. Psühhodraama arendab ja ravib hästi ka pre-verbaalseid protsesse, mis ei ole sõnades väljendatavad ja kognitiivsel tasandil kättesaadavad, tihti ei oska inimesed ise öelda mis on nende probleemide põhjuseks, neil ei ole otseseid mälestusi. Loovates rollitegevustes ja terapeutilist lisareaalsust kogedes  saavad ravitud ka need kogemused, millel on pigem kehaline kui kognitiivne mälu. Teraapia käigus taastub emotsionaalne tasakaal, paraneb enesetaju ja sotsiaalne toimetulek.

Neurobioloogilisel tasandil toimub sellise tegevuse käigus ajus kahjustatud või väljaarenemata närvivõrgustike taastumine just aju paremas poolkeras, kus asuvad varajaste sotsio-emotsionaalsete kogemuste keskused. Paranemine nõuab pikemaajalist terapeutilist sekkumist, eelistatult grupiteraapia vormis, et oleks piisavalt aega õppida uutes turvalistes grupisuhetes ja et uued seosed saaksid kinnistuda.

Otsest vastunäidustust psühhodraamale ei ole, pigem tuleb kaaluda kas inimene on võimeline osalema grupiteraapias või sobib talle antud hetkel individuaalne teraapia. Kui tegemist on psühhoosi või muude akuutsete kriisiseisunditega, siis rakendatakse vastavat psühhiaatrilist või terapeutilist sekkumist nagu iga teise psühhoteraapia liigi puhul. Individuaalset psühhodraama teraapiat soovitatakse juhtudel, kui grupisuhetes olemine on inimesele oma meelsesundi tõttu liiga kurnav, liiga hirmutav vms. Psühhodraama tehnikad on välja arendatud lähtuvalt lapse arengust, nii et kasutusel on ka kõige „lihtsamad“ ja elementaarsemad võtted nagu turvalise keskkonna loomine, kontakti hoidmine ja harjutamine, usalduse (ka eneseusalduse) taastamine, mängimise ja lõõgastumise  õppimine jne.

Psühhodraama on üks tänapäevastest abivahenditest,  mis ei eelda kindla diagnoosi olemasolu ja kus ei tegelda mitte üksikute sümptomitega, vaid inimese ja tema eluga tervikuna. Oluline on usalduslik koostöö terapeudi ja kliendi vahel, grupiteraapias ka kõigi grupiliikmete kui terapeutiliste abi-minade vahel. Psühhodraama aitab leida just sellist konkreetset arenguteekonda, eesmärki ja lootust, mida iga ainulaadne inimene on vajanud. Vahel käiakse teraapias tõesti vaid 1-2 korda ja saadakse ka sellest olulist abi. Need juhud on tavaliselt seotud konkreetsete elu-olukordadega (elumuutused, töövahetus, lahkuminek).     

Mida me psühhodraama grupis teeme? Lühidalt on üks grupikohtumine kolmeosaline: soojendus, tööfaas ja jagamine. Töö alguses räägime läbi piirid ja kokkulepped, alustavas grupis saame omavahel tuttavaks kasutades  erinevaid kohtumisi, reaalset suhtlemist ja loovaid tegevusi. Eesmärgiks on luua tööks vajalik piisavalt turvaline õhkkond ja terapeutiline suhe nii terapeudi kui grupikaaslastega  Tööfaasis kasutame sageli “lavastust”, kus üks inimene saab tuua välja mingi konkreetse küsimuse, loo, juhtumi, suhetemustri, sisepinged vms. Lavastuse kaudu on seda siis võimalik uurida, korrigeerida ja integreerida. Lavastust ja kogu protsessi juhib psühhodraama lavastaja ehk terapeut. Olles kellegi loos erinevates rollides saavad teised grupiliikmed teha ka endale olulist tööd. Peale tööfaasi järgneb jagamine, kus jagatakse oma sarnaseid kogemusi ja tundeid, mis mõjub paremini kui nõu andmine ja kritiseerimine.  Kõigi lugude kuulamine ja aktsepteerimine aitab olla grupis võrdsemas positsioonis ja saada üksteiselt toetust. Moreno on viidanud, et oleme küll harjunud kaasa tundma kannatavale inimesele, peaksime endas aga arendama ka kaastunnet loova inimese suhtes. Seega grupis arendame oma mõistvust ja kaasaelamist nende suhtes, kes julgevad katsetada ja eksida, püüda luua oma elus midagi uut.